Rooside istutamine ja hooldamine

 

Rooside istutamine

Enne istutamist kärbitakse väga pikki juuri ja võra lõigatakse tagasi 3-5 pungani. Istutusauk tehakse mõõtudega 40x40x40cm, võib teha ka sügavama, sest rooside juured arenevad tipust.

rooside istutamine

Roosi istutusauk tehakse mõõtudega 40x40x40 cm. Välja kaevatud muld segatakse kompostiga vahekorras 60% mulda, 40% komposti. Roosi pookekoht peab jääma 8 cm maapinnast madalamale.

Istutusaugu põhja pannakse koonusekujuliselt aiamuld segatuna hästilagunenud sõnnikukompostiga. Roosi-istik toetatakse mullakuhja otsa nii, et kõik juured jäävad suunaga allapoole. Ülespoole suunatud juured tööle ei hakka. Roosi pookekoht peab jääma maapinnast 8-10cm sügavusele. Kui see kõik on tehtud, täidetakse kogu auk mullaga ja kastetakse ohtralt, et tühimikud mullas kaoksid ja muld saavutaks kontakti juurtega.

 

Rooside väetamine

Roosid vajavad oma kasvuks väga viljakaid muldi ja seetõttu on oluline kasutada rooside väetamiseks hästi lagunenud sõnnikukomposti. Rajamiseelselt antakse roosidele sõnnikut lahjadel maadel (Hu alla 2,5%) 40-80 kg/m2, viljakatel kõrge huumususaldusega muldadel (Hu üle 3,0%) antakse komposti 10-30 kg/m2. Kasvuaastal tuleks komposti anda roosidele 5-10 kg/m2 ja seda teha hilissügisel enne rooside katmist. Komposti anda sügisel rohkem roosi puhma ümber sest see on samal ajal ka multshiks talvekahjustuste vastu, kevadel ajada see kompost ühtlaselt taime võra alla.

Istutuseelselt anda P ja K väetist: P 5-9 g/m2 ja K 12-18 g/m2. Lisaks vajab roos küllalt palju magneesiumi mida anda Mg 4-5 g/m2, samuti mikroelemente. Roosid ei talu kloori sisaldavaid väetisi.

Esimene väetamine tuleks teha vahetult peale talvekattest vabastamist lämmastikväetisega normiga N 6-7 g/m2 ja kasutada nitraate sisaldavaid lämmastikväetisi. Teine väetamine teha ca. kaks nädalat peale esimist ja anda N 3-6 g/m2, P 2,5-3 g/m2, K 12-16 g/m2. Siis võib anda ka kasvuaasta komposti (kui sügisel ei antud). Kolmas väetamine teha juuli alguses mitte hiljem kui 20 juuli, normiga N 6-10 g/m2, P, 3-4 g/m2 K. 6-12g/m2. Neljas ehk sügisväetamine tuleks teha augusti esimeses pooles normiga P 2-3 g/m2 ja K 6-12 g/m2. Toitainerikastel muldadel teha ainult 2 väetamist mai ja juuli alguses.

 

Haiguste ja kahjurite tõrje

Tüütumad ja levinumad kahjurid on roosi lehetäi ja kedriklest. Roosi lehetäid on rohekad väiksed putukad, kes ilmuvad noortele roosinuppudele kevadsuvel ja paljunevad väga kiiresti. Lehetäid imevad taimemahla ja põhjustavad sellega võrsete moondumist. Lehetäid eritavad mesikastet, mis omakorda kutsub kohale tüütuid herilasi ja on soodsaks pinnaseks seenhaiguste levikul. Tõrjeks võib kasutada rohelist seepi, Fastac 50, Decis 2,5EC, Karate Zeon ja Actara 25WG. 

Kui lehetäidest on suhteliselt lihtne vabaneda, siis kedriklest on hoopis teine tegelane. Kedriklest on imeväike ämblikulaadne lest, kes tegutseb esialgu lehe alaküljel, on näha beeži värvi imepisikesi lesti ja munasid. Roosilehed varisevad kahjustuse tõttu. Levib peamiselt põuastel kuumadel suvedel. Tõrjeks roosilehtede sage niisutamine ja taimekaitsevahendid: Vertimec 018EC (kasutaja vajab taimekaitsetunnistust) või Mavrik2F. 

Haigustest kimbutab enim roosi jahukaste. Levikut soodustab põud ja suur temperatuuri kõikumine, ilmneb peamiselt vanematel sortidel ja alates juulist. Esmalt haigestuvad ülemised noored lehed, õienupud ja selle all olev kaela osa, edasi levib keskmistele lehtedele – tunnuseks valkjas jahune kirme. Tõrje: Topas 100EC ja Previcur. 

Ebajahukaste kahjustab roose suve II poolel. Noortele lehtedele ja võrsetele ilmuvad purpursed või punakaspruunid laigud. Tõrjevahend: Previcur. 

Roosi-tahmlaiksus levib alates juuli algusest kuni septembrini. Alumised lehed muutuvad kollaseks ja neile ilmuvad suured mustad täpid. Algab lehtede kiire varisemine. Raske tõrjuda. Kasutada ennetavalt: Score250EC, Chorus 75WG ja Effector. 

Roosi-koorepõletiku korral ilmnevad varakevadel talvekatte all olnud väänrooside ja vanadel põõsasrooside võrsetel pruunid või punakaspruunid laigud. Haigestunud kohad välja lõigata ja hävitada. Uuematel peenraroosidel esineb haigust harva. Soovitav enne katmist pritsida 8% karbamiidi või 0,1% vasevitrioliga.

Rooside lõikamine

Peale talvekatete eemaldamist peaks roosid tagasi lõikama. Aedroosidel lõigatakse välja kahjustunud osad. Lõiked tehakse risti oksaga ja 1 cm eluspungast kõrgemalt. Isegi juhul, kui terve oks on ilusti säilinud, siis ka see lõigatakse alt lugedes 3nda kuni 6nda pungani tagasi. Lõikamata võrsed hakkavad küll varem õitsema, kuid õied on jäävad väikseks. Kui võrsed on külmunud maapinnani, siis lõigataksegi võrse maapinnani tagasi – uued võrsed taastuvad uinuvatest pungadest, mis asuvad mulla all.

Väänroosidel lõigatakse välja vaid kahjustunud võrsed. Hea on olukord, kui on säilinud 3-6 tervet pikka võrset. Väänroosid võib mai algul kinnitada tugedele. Samuti ei lõigata tagasi pargiroose. Nendegi puhul lõigatakse välja vaid kahjustunud võrsed ja tehakse terve põõsa harvendust iga 4 aasta tagant, siis lõigatakse põõsast välja kõige vanemad jämedad ja väga peenikesed võrsed. Esimesed on jõudnud oma eluea lõppu ja teised ei ole võimelised rikkalikuks õitsemiseks.

Peale suvist õitsemislainet peaks roosid 4-5 lehe võrra tagasi lõikama, et soodustada uute õite teket. Lõige tehakse 1-2cm lehest kõrgemalt. Väikeseõielistel pinnakatte- ja patioroosidel on iga võrse personaalne kohtlemine liiga ajamahukas, eriti kui roose on istutatud suurte aladena. Neil lõigatakse kõik äraõitsenud õied korraga 5-7 cm kõrguselt maha.

Sügisene lõikus ei ole roosi seisukohast vajalik, seda tehakse talvekatte paigaldamise hõlbustamiseks. Siis lõigatakse aedroosid ühtlaselt 50-70cm kõrguseks, punga jälgimata. Sügisel ei soovita lõigata vään- ega pargiroose, sest lõikehaavade paranemine toimub kõige paremini kevadel.

 

Rooside ettevalmistamine talveks

Rooside katmine

Rooside talvekatteks kasutada musta või pruuni turvast. Turbast moodustada roositaime ümber 30cm kõrgune kuhi.

Roositaimi kaetakse turbaga oktoobri lõpus, novembri aluses, siis kui on saabunud püsivad öised miinuskraadid. Eelnevalt eemaldatakse varisenud lehed maapinnalt ja taimedele jäänud närbunud lehed. Enne katmist võiks profülaktikaks pritsida kuiva ja vähemalt 10-kraadise sooja ilmaga seenhaiguste tõrje preparaadiga. Sügisene rooside lõikus ei ole taime seisukohast otseselt vajalik, aga katmistööde hõlbustamiseks võib seda teha.

Rooside talvekatteks soovitame kasutada musta või pruuni turvast. Sobib ka spetsiaalne katmisturvas. Katmiseks ei sobi valge turvas, kuna hakkab tuule käes lendlema ja tema pH on liiga madal. Samuti ei soovita mullata tavalise aiamullaga, kuna see vajub roositaime ümber liiga tihedalt kinni ja mulla all niiskes keskkonnas hakkavad levima seenhaigused. Turbast moodustada roositaime ümber 30cm kõrgune kuhi.  

Tüvi- ja väänroosid painutatakse maha järk-järgult ja kaetakse terves pikkuses turbaga. Roose on hõlpsam painutada, kui juba istutamisel on tehtud natuke eeltööd – roosid on istutatud kalde all. Roose peaks painutama järk-järgult, et vältida tüve/võrsete murdumist. Ideaalne oleks, kui tüviroosi kultuurosa ja väänroosi võrsed painutatakse maapinda kaevatud süvendisse ja seejärel kaetakse rikkalikult turbaga. Tüvirooside jätmine püstisesse asendisse ja talvekattekangasse mässimine meie kliimas talvitamiseks ei sobi.

Pargiroosid talvekatet ega mingit tagasilõikust ei vaja.

Eestis soovitatakse roosiamplid ja potiroosid talvitamiseks maasse kaevata, kas siis konteineriga või ilma. Ameerika põhjapoolsetes osariikides on aga näiteks kasutusel „The Hass Mound Method“ ehk siis meetod, kus roose ei kaevata maasse, vaid kasutatakse katmiseks puulehtedega täidetud prügikotte, millest laotakse neljakandiline piire, sinna vahele pannakse pikali roosipotid. Pottide-vahelised tühimikud täidetakse lehtedega (miks mitte ka turbaga) ja pottide peale pannakse taaskord lehti täis prügikotid.

 

Potte saab ilma maasse kaevamata talvitada ka olemasolevaid pinnavorme (kraavid, peenravahed, muud nõgusused) ära kasutades. Potid laotakse maapinnale pikali ning kaetakse rikkalikult turbaga. Hea alternatiiv maasse kaevamisele, kui potte on palju ja kaevamine oleks aja- ja energiakulukas. Eriti hea, kui järgneb lumerikas talv.

Kevadel (üldjuhul aprillis) tuleks turvas taime ümbert eemaldada või peenrasse laiali riisuda. Teha esimene väetamine. 

Kui kevadel näib, et roos on talvega hukkunud, siis väljakaevamisega ei maksaks siiski kiirustada. Pookekohast võivad sirguda uued võrsed ka alles jaanipäeva paiku. 🙂