Rooside haigused ja kahjurid

ROOSIDE HAIGUSED JA TÕRJE

Jahukaste

Sphaerotheca pannosa var. rosae

Rooside haigustest kimbutab enim roosi jahukaste. Levikut soodustab põud ja suur temperatuuri kõikumine, ilmneb peamiselt vanematel sortidel ja alates juulist. Esmalt haigestuvad ülemised noored lehed, õienupud ja selle all olev kaela osa, edasi levib keskmistele lehtedele – tunnuseks valkjas jahune kirme. Tõrje: Topas 100EC, Difcor 250 EC (taimekaitsetunnistus nõutav) ja Previcur Energy.

Roosi-ebajahukaste

Peronospora sparsa

Noorte lehtede pealispinnale ja võrsetele ilmuvad purpursed või punakaspruunid laigud. Leherootsud takistavad haigustunnuste levikut, mistõttu ei pruugi laigud olla alati ümmargused ja korrapärased, vaid ka kandilised, piklikud, ribakujulised. Haigus kahjustab nii lehti kui võrseid. Uued kasvud näevad välja kuivanud. Enne laikude tekkimist on haigustunnuseid näha lehe alumisel küljel, esineb hallikasvalget õrna jahust kirmet. Ebajahukastet aetakse sageli segi tahmlaiksusega, sest mõlemad haigused tekitavad laike lehtedel, kuid erinevus on selles, et ebajahukaste laikudel on alati lillakas alatoon ja leht ei muutu kahjustuse ümbert kollaseks (tahmlaiksuse laigud on mustad ja leht muutub kollaseks). Ebajahukaste levik algab juba juulis, tahmlaiksus hakkab levima sügise poole, kui ilmad muutuvad jahedaks ja vihmaseks. Ebajahukaste kahjustab esmalt noori taimeosasid. Tahmlaiksuse levik algab roosi alumistest sisemistest lehtedest. Ebajahukastet levikut soodustavad vihmased ilmad ja tuulevaene kasvukoht. Vältida lehtede kastmist, kasta vaid maapinda. Vähendada võrsete arvu roosipõõsas, et õhk pääseks liikuma ja lehed saaksid kuivada. Tõrjevahendiks (taimekaitsetunnistus nõutav): Previcur, Dithane NT, Avtar 75 NT. Tavakasutajale: Aliette, Infinito.

Roosi-tahmlaiksus

Diplocarpon rosae

Roosi-tahmlaiksus on väga levinud rooside haigus, mis hakkab levima alates augustist kui õhuniiskus suureneb ja ööd muutuvad jahedamaks. Haigustunnused saavad alguse roosi alumistest – põõsa sisemuses olevatest lehtedest. Lehed muutuvad kollaseks ja neile ilmuvad mustad ümmargused täpid. Algab lehtede kiire varisemine. Kasutada ennetavalt: Dithane NT, Manfil Plus 75 WG (taimekaitsetunnistus nõutav), on teada, et roosi-tahmlaiksuse vastu aitavad ka kärntõve tõrje preparaadid (näiteks Score 250EC), kuid neid roosidel kasutada ei lubata.

Roosi-rooste

Phragmidium tuberculatum

Roosi lehtedele tekivad oranžid pustulid alumisele küljele. Noored lehed deformeeruvad. Nakatuvad ka võrsed. Suve lõpu poole muutuvad pustulid mustaks ja lehtedele tekivad mustad täpid ja sageli aetakse haigust selles faasis segamini tahmlaiksusega. Roosi kasv peatub ja õitsemine on häiritud. Roosiroostesse nakatuvad sordid on tahmlaiksusekindlad ja vastupidi. Roosirooste ilmnemisel võrsed tagasi lõigata. Puhastada maapind taimejäätmetest. Haiguse leviku takistamiseks jäätmed põletada. Istutada roosid hõredalt, piirata põõsas võrsete arvu soodustamaks õhu liikumist. Keemiliseks tõrjeks Topas 100 EC, Dithane NT, Difcor 250 EC, Avtar 75 NT.

Roosi-koorepõletik

Coniothyrium wernsdorffiae

Roosi-koorepõletiku korral ilmnevad varakevadel talvekatte all olnud väänrooside ja vanadel põõsasrooside võrsetel pruunid või punakaspruunid laigud. Eelmise aasta võrsetel on näha tumepruune, hiljem pähkelpruune, kirsspunase äärisega laike. Haigus levib suunaga altpoolt üles. Laikudel oksa koor rebeneb, tekivad haavandid. Haiguse edasiarenedes laigud suurenevad, liituvad ja ümbritsevad tabandunud varre rõngasjalt. Sellise varre ülaosa kuivab. Nõrgema nakkuse korral areneb haiguslaigust ülalpool asuvast pungast küll võrse, kuid see kuivab hiljem. Nekroosilaikudel võrse koore all arenevad patogeeni viljakehad, neis moodustuvad eosed võivad nakatada uusi oksi kogu kasvuperioodi jooksul. Varrepõletik ohustab avamaaroose sagedamini sademerikkal aastal ja karmide talvede järel. Nakkusalge tungib taime külmakahjustuste, mehaaniliste vigastuste ja kahjurputukate tekitatud haavade kaudu.

Varrepõletiku tõrjeks lõigake nakatunud varred tagasi haiguslaigust vähemalt 5 cm madalamalt. Väljalõigatud oksad põletage. Katke lõikehaavad aiapeitsi või aiavahaga. Desinfitseerige lõikekääre. Tagasilõikamisel tehke viltune lõige, et niiskus haavadele pidama ei jääks. Pärast tagasilõikust pritsige roosivarsi Topas 100 ECga. Vältige väetamisel lämmatikuga liialdamist. Sügisel lõigake tugevasti haiged võrsed välja kuni rõngani, s.t ilma tüükata. Pritsige roose enne talveks katmist 8% karbamiidi või 0,1% vaskvitrioliga.

ROOSIDE KAHJURID JA TÕRJE

Lehetäid

Aphis pomi, Myzus cerasi, Macrosiphum rosae

Levinumad kahjurid on lehetäid. Lehetäid on rooside iga-aastased külalised. Nad on küll väga tüütud, aga õnneks kahjuritest kõige lihtsamini tõrjutavad. Lehetäid on rohekad, punakad või mustad väiksed putukad, kes ilmuvad noortele roosinuppudele kevadsuvel ja paljunevad väga kiiresti. Nii vastsed kui valmikud (võivad olla nii tiivulised kui ka tiivutud) imevad taimemahla, eelistades just noori taimeosasid ja põhjustavad sellega võrsete ja lehtede moondumist. Lehetäid eritavad mesikastet, millest omakorda toituvad sipelgad. Sipelgad kaitsevad vastutasuks lehetäisid röövputukate (nt. lepatriinu, jooksiklased, kiilassilmad, liiviklased, sirelased jt) eest. Lehetäid paljunevad nii sugulisel kui ka suguta teel, nad võivad muneda kui ka sünnitada elusaid vastseid. Aastas välitingimustes 5-6 põlvkonda, kasvuhoones esineb rohkem põlvkondi. Lehetäide mesikaste kutsub kohale ka tüütuid herilasi ja on soodsaks pinnaseks seenhaiguste levikul. Tõrjeks roheline seep, NeemAzal-T/S, Karate Zeon, Mavrik.

Ripslased

Thripidae

Ripslased on ülipisikesed (0,5-1,5mm) peene kehaehitusega mustad või pruunid vilkad putukad, kes imevad taimemahla. Neid on raske märgata, sest on nad kaevunud õienuppudesse. Ripslaste kahjustuse tunneb ära moondunud lehetippude ja õienuppude järgi. Lehtedel on ka näha justkui hõbedasi laike, mis on ümbritsetud väikeste mustade väljaheidetega. Õied muutuvad pruuniks, deformeeruvad ega avane ning varisevad enneaegselt.

Ripslaste kahjustus võib olla laiaulatuslik ja kahjustada tervet esimest õitemislainet. Ripslase tuvastamiseks võtke valge paberileht ja raputage õienuppe paberilehe kohal. Väiksed vilkad putukad on valge paberi taustal lihtsamini märgatavad. Kahjuri avastamiseks võib kasutada ka siniseid liimpüüniseid. Monitoorimiseks on 1 leht piisav 50 m2 kohta. Kahjurite tõrjumiseks 1 leht 10 m2 kohta. Püünised riputatakse või asetatakse taimede lähedusse. Vaheta püünispaberit iga 6-8 nädala tagant, kui püünis on putukaid täis.

Tihtipeale on kahjustus väga ulatuslik ja roosikasvataja jääb ilma tervest esimesest õitsemislainest. Õienupud tuleks eemaldada ja hävitada. Tavaliselt teine ja kolmas õitsemislaine möödub kahjustuseta.

Ripslaseid on suhteliselt raske tõrjuda, sest efektiivne on süsteemsete taimekaitsevahendite kasutamine, kuid neile puudub tavakasutajal juurdepääs. Süsteemsete taimekaitsevahendite kasutamisel tuleb kindlasti järgida taimekaitsetööde nõudeid, sest süsteemsed mürgid on surmavad mesilastele jt. kasulikele putukatele.

Punane kedriklest

Tetranychus urticae

Kui lehetäidest on suhteliselt lihtne vabaneda, siis kedriklest on hoopis teine tegelane. Nii vastsed kui ka valmikud imevad taimemahla lehe alumisel küljel. Kõige silmapaistvam tunnus on, et roosilehed muutuvad justkui tolmuseks, esmalt alaküljelt, hiljem ka pealtpoolt. Kahjustaja ise on imepisike ja silmaga raske näha. Roosi lehtede ülemisele küljele ilmuvad kahvatud täpid, leht näeb välja pealtpoolt, nagu oleks mingi aine puudus. Tugeva kahjustuse korral muutuvad lehed “marmorjaks” (lehtedel palju kokkuliitunud valkjaid täppe) ja lehe alumisel muutub nähtavaks beezh ämblikuvõrku meenutavat kirme. Valmikud on 0,3-0,5 mm pikad, kevadel ja sügisel punakad, suvel rohekaskollased. Nii munad kui ka vastsed algul värvitud, hiljem rohekaskollased. Talvituvad valmikuna kogumikes kasvuhoone pragudes, prahi või taimejäänuste all. Kevadel munetakse munad ühekaupa lehtede alumisele küljele. Mune ühel kedriklestal 100, ideaaltingimustes kuni 200. Ühe põlvkonna areng kestab 2-3 nädalat. Tõrjeks roosilehtede sage niisutamine kuumadel suvedel ja taimekaitsevahendid: Vertimec 018EC (kasutaja vajab taimekaitsetunnistust) või Mavrik. Punase kedriklesta tõrjeks saab kasvuhoones kasutada ka röövlesta Phytoseiulus persimilis. Tema toiduks kõlbavad kõik erinevad kedriklesta arengujärgud.

Roositirt

Typhlocyba rosae

Valmikud (3-4 mm) ja vastsed imevad lehtede alumiselt küljelt taimemahla. Kahjuril on tugevad hüppejalad ning pikad, puhkeolekus katusjalt kooshoitud tiivad. Oksa vähimalgi liigutamisel tõuseb valmik lehelt lendu või hüppab kaugemale. Kõrgekaareline hüpe on tirtide tundemärk. Roosi lehtede pealmisel küljel ilmnevad esialgu üksikud väikesed heledad täpid. Kahjustuse süvenedes muutuvad lehed arvukatest täppidest marmorilaiguliseks ning lõpuks võivad kuivada. Kahjustus sarnaneb kedriklesta omale, kuid marmorjas muster on jämedakoelisem. Kahjustuse tulemusena võrsed ja õienupud känguvad. Kahjustust soodustab kuum ja kuiv suvi. Talvitub munana roosõieliste koorepragudes, aastas 1 põlvkond. Tõrjeks NeemAzal, Mavrik. Tõrjumistöid tehke varahommikul kui tirdid on külmakangestunud.

Karilased

Aleurodidae

Taimemahla imevad nii vastsed (0,3 mm) kui ka valmikud (1-1,5mm). Taime liigutamisel tõuseb lendu parv väikseid valgeid koiliblikat meenutavaid putukaid. Taime lehtedel valkjaskollased imemislaigud, kahjur eritab ka mesikastet (suhkrurikas ekskrement), mille peal idanevad nõgiseened (lehtede pind võib muutuda mustaks). Hiljem tugeva kahjustuse korral lehed kuivavad. Karilaste paljunemist soodustab kõrge temperatuur ja kuiv õhk. Kasvuhoonekarilasel võib olla kuumal suvel aastas 8-10 põlvkonda. Vastsed kaetud vahaja kirmega – seetõttu on neid raske tõrjuda. Keemilisest tõrjest Fastac 50 ja Actara 25 WG (vajalik taimekaitsetunnistus).

Roosi-nälkvaablane

Endelomyia aethiops

Lehti kahjustavad roosi-nälkvaablase vastsed, kes on kuni 1 cm pikkused, kollakasrohelised helepruunide peadega ussikesed. Nende kehad on poolläbipaistvad ja soolestiku sisu on nähtav tumerohelise joonena. Nad toimetavad peamiselt roosilehtede alumisel küljel ja närivad lehed võrgutaoliseks. Kahjustatud lehed kuivavad. Tavaliselt ei ole kahjustus massiline ja vastsed saab käsitsi ära korjata. Kui kahjustus on ulatuslik, siis tõrjeks sobib: NeemAzal T/S, Mavrik, Karate Zeon 5 CS

Harilik külmavaksik

Operophthera brumata

Hariliku külmavaksiku röövikud on rohelised, kolme valge pikivöödiga, 2cm pikad. Nad augustavad roosi lehti ja närivad puhkemata õiepungasid. Rohelised röövikud tunneb ära nende iseloomuliku liikumise järgi, oma keha loogana üles tõstes. Hariliku külmavaksiku kahjustust mõjutab pikk jahe kevad, kui pungad puhkevad aeglasemalt. Mehhaaniline tõrje. Actara 25 WG (vajalik taimekaitsetunnistus).

Aiapõrnikas

Phyllopertha horticola

Aiapõrnikad närivad maapealsetesse taimeosadesse auke, nende vastsed parasiteerivad juurtel. Aiapõrnikas on 8-12 mm pikk, metaljalt roheline, sinine või must, kattetiivad kollakaspruunid. Aastas on 1 põlvkond. Põrnikas muneb juunis-juulis mulda, vastne talvitub konutõuguna, nukkub kevadel mullas. Tõrjeks kevadel varahommikusel ajal linapüük (külmatarretuses kahjurid raputatakse varahommikul roosi alla laotatud linadele) ning pidev mullaharimine, kus harimise käigus nähtavalt tulnud tõugud saab ära korjata või nad hävitatakse lindude poolt.

Maasika-õielõikaja

Anthonomus rubi

Maasika-õielõikaja kahjustab roose, kibuvitsu, maasikaid, vaarikaid. Noormardikad närivad kevadel lehti, lehevarsi, siis õit, vastsed kaevandavad õienupus. Peale õitsemist märgata pruune, närbunud, osaliselt varre otsas rippuvaid õienuppe. Valmik on 2-3mm pikk, must, hallikarvane. Aasta jooksul 1 põlvkond, talvitub noormardikana. Enne õitsemist vigastatakse maasika, rooside, kibuvitsa või vaarika õienuppu ja siis munetakse sinna. Kahjur nukkub õienupus või mullas. Tõrjeks: enne õitsemist taimed puutuhaga üle raputada ning peale tugevat vihmasadu tuleb eelnevalt mainitud tegevust korrata. Insektitsiididega teostada tõrjet kahjurite märkamisel enne õitsemist. Vabamüügis olevatest preparaatidest sobib tõrjeks Karate Zeon.

LOODUSLIK TÕRJE

Agrotehnilised võtted

Loodussõbralikest tõrjemeetoditest on olulisel kohal mitmed agrotehnilised võtted, mille eesmärgiks on kahjurite ja haiguste vähendamine ja taimede vastupanuvõime tõstmine, nagu näiteks:

Haigus- ja külmakindlate sortide kasvatamine.
Haiguste- ja kahjurite seire. Loodussõbralikud tõrjemeetmed on efektiivseid vaid sel juhul, kui haiguste- ja kahjurite levik õigel ajal avastada.
Mullaharimine st. labida v hargiga viiakse sügavamatesse mullakihtidesse haigusetekitajad ja kahjurid, mis seeläbi hävinevad ning vastupidi, mulda talvituma siirdunud taimekahjurid tuuakse maapinnale lähemale – hävitatakse lindude poolt või nad külmuvad.
Multšimine – mõjutatakse nii taimede kui ka nendega seotud organismide arengutingimusi ning ühtlasi piiratakse kahjustajate arvukust ja esinemist. Multš takistab ka umbrohu levimist ja seeläbi vähendab konkurentsi toitainetele.
Õige väetamine. Toitainete puudus mõjutab rooside vastupanuvõimet haigustekitajatele ja talvitumist. Samas ka väetisega liialdamine hea ei ole. Näiteks lämmastikuliig muudab võrsed rohtseks ja meelitab ligi lehetäisid ning põhjustab haiguskindluse vähenemist.
Taimede vahekaugus. Liiga tihe istutus loob ebasoodsa (liigniiske) mikrokliima, mis soodustab seenhaiguste levikut.
Hügieen rooside hooldustööde tegemisel. Oksakäärid olgu desinfitseeritud! Kääridega saavad haigusetekitajad liikuda haigelt roositaimelt tervele.
Kaitske taimekahjustajate looduslikke vaenlasi, luues neile soodus elukeskkond.
Kasvatage roose koos kasulike seltsilistaimedega (näiteks tugeva aroomiga peiulille, lavendli, aedruudu, nõmm-liivateega).

Orgaanilised tõrjevahendid

Looduslähedase tõrje puhul eelistada mahepõllumajanduses lubatud keemilisi tõrjevahendeid:

Väävel. Kasutamine kasvuhoonete desinfitseerimiseks ja kahjurite hävitamiseks (peamiselt lestad) enne taimede istutamist või peale kasvuhooaja lõppu (NB! taimi ei tohi hooldustööde ajal kasvuhoones olla). Enne kasutamist tuleb kasvuhoone muuta õhukindlaks. Pulber süüdata metallanumas või suurel kivil ning kasvuhoonest koheselt lahkuda. Paari päeva möödudes avada kasvuhoone uksed ning lasta ruumil tuulduda. Desinfitseerimiseks põletada 1m2 kohta 10g väävlit.
Raudsulfaadi lahus on profülaktiline haiguste tõrjevahend, mida tuleks kasutada kevadel enne pungade puhkemist või sügisel peale lehtede langemist (vähemalt 20% lehtedest peaks olema pudenenud). Kasutamine: 300-500 g lahustada 10 liitris leiges vees, et saada 3-5% lahus. Raudsulfaadist lahuse valmistamisel kasutada plast-, klaas- või roostevabast metallist anumaid. NB! Enne kasutamist tutvuda kindlasti ohutuskaardiga, raudsulfaadil on söövitav/ärritav toime.
Vasksulfaadi e. vaskvitrioli lahus. Lahust kasutada profülaktiliselt haiguste tõrjumiseks samamoodi nagu raudsulfaatigi kevadel enne pungade puhkemist või sügisel peale lehtede langemist. Kasutamine: 100 g lahustada 10 liitris vees. NB Pritsimis- või kastmislahust valmistades mitte kasutada metallanumat ja metalllusikat. Kasutada lahuse valmistamisel plastist segamisanumat ja plastist/puidust segajat. NB! Enne kasutamist tutvuda toote ohutuskaardiga, toode on põhjustab naha- ja silmadeärritust, väga mürgine veeorganismidele. Vasksulfaati ja raudsulfaati on soovitatav kasutada vaheldumisi.

Mehhaaniline tõrje

Kui haigusi ja kahjustajaid on juba märkimisväärselt palju, tuleb nende kõrvaldamiseks teha otsest tõrjet. Mehhaanilise tõrje levinumad võtted on kahjustatud taimede või taimeosade eemaldamine, kahjurite ärakorjamine või väljapüüdmine. Linapüük – külmatarretuses kahjurid raputatakse varahommikul roosi alla laotatud linadele, nii saab püüda aia- ja maipõrnikat, maasika-õielõikajat. Lehetäisid varasel avastamisel saab neid lömastada või veesurvega lehtedelt maha uhtuda. Röövikute avastamisel tuleb nad kokku korjata ja hävitada. Haigustunnuste esmasel ilmnemisel eemaldada haigustunnustega lehed ja võrsed. Viirustunnuste ilmnemisel hävitada terve taim.

Bioloogiline tõrje

Bioloogilise tõrje raames kasutatakse ära kahjurite looduslikke vaenlasi kahjurite populatsiooni vähendamisel. Bioloogilise tõrje peamine eelis keemilise ees on see, et see ei reosta keskkonda. Professionaalses taimekasvatuses kasutatakse mitmeid parasiite, röövtoidulisi või patogeenne, et bioloogiliselt kahjurite arvukust kontrolli all hoida. Hobiaednikele müüakse kasvuhoones kedriklestade vastu kasutamiseks Phytoseiulus persimilis ja Neoseiulus californicus röövlesti.

Kasureid ei pea poest ostma, nad on meie looduses kõik olemas. Aiakahjurite looduslikud vaenlased on konnad, linnud, ämblikud, lepatriinud, kiilassilmad, jooksiklased, sirelaste vastsed ja pt. Hobiaedniku ülesandeks jääb need kasurid oma aeda meelitada, luues neile sobiv elukeskkond. Kasurid vajavad lisaks toiduallikale ka varje-, elu- ja talvituspaiku. Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamine ja looduslike koosluste kadumine hävitavad aiast ka kasurid.