Rooside istutamine ja hooldamine

ROOSIDE ISTUTAMINE
ROOSIDE VÄETAMINE
KAHJURITE TÕRJE
ROOSIDE HAIGUSED
ROOSIDE LÕIKAMINE
ROOSIDE KATMINE

Rooside istutamine

Enne istutamist kärbitakse väga pikki juuri ja võra lõigatakse tagasi 3-5 pungani. Istutusauk tehakse mõõtudega 40x40x40cm, võib teha ka sügavama, sest rooside juured arenevad tipust.

rooside istutamine
Rooside istutamine

Istutusaugu põhja pannakse koonusekujuliselt aiamuld segatuna hästilagunenud sõnnikukompostiga. Roosi-istik toetatakse mullakuhja otsa nii, et kõik juured jäävad suunaga allapoole. Ülespoole suunatud juured tööle ei hakka. Roosi pookekoht peab jääma maapinnast 8-10cm sügavusele. Kui see kõik on tehtud, täidetakse kogu auk mullaga ja kastetakse ohtralt, et tühimikud mullas kaoksid ja muld saavutaks kontakti juurtega.

Rooside väetamine

Roosid vajavad oma kasvuks väga viljakaid muldi ja seetõttu on oluline kasutada rooside väetamiseks hästi lagunenud sõnnikukomposti. Rajamiseelselt antakse roosidele sõnnikut lahjadel maadel (Hu alla 2,5%) 40-80 kg/m2, viljakatel kõrge huumususaldusega muldadel (Hu üle 3,0%) antakse komposti 10-30 kg/m2. Kasvuaastal tuleks komposti anda roosidele 5-10 kg/m2 ja seda teha hilissügisel enne rooside katmist. Komposti anda sügisel rohkem roosi puhma ümber sest see on samal ajal ka multshiks talvekahjustuste vastu, kevadel ajada see kompost ühtlaselt taime võra alla.

Istutuseelselt anda P ja K väetist: P 5-9 g/m2 ja K 12-18 g/m2. Lisaks vajab roos küllalt palju magneesiumi mida anda Mg 4-5 g/m2, samuti mikroelemente. Roosid ei talu kloori sisaldavaid väetisi.

Esimene väetamine tuleks teha vahetult peale talvekattest vabastamist lämmastikväetisega normiga N 6-7 g/m2 ja kasutada nitraate sisaldavaid lämmastikväetisi. Teine väetamine teha ca. kaks nädalat peale esimist ja anda N 3-6 g/m2, P 2,5-3 g/m2, K 12-16 g/m2. Siis võib anda ka kasvuaasta komposti (kui sügisel ei antud). Kolmas väetamine teha juuli alguses mitte hiljem kui 20 juuli, normiga N 6-10 g/m2, P, 3-4 g/m2 K. 6-12g/m2. Neljas ehk sügisväetamine tuleks teha augusti esimeses pooles normiga P 2-3 g/m2 ja K 6-12 g/m2. Toitainerikastel muldadel teha ainult 2 väetamist mai ja juuli alguses.

Rooside kahjurite tõrje

Lehetäid (Aphis pomi, Myzus cerasi, Macrosiphum rosae)

Levinumad kahjurid on lehetäid. Lehetäid on rooside iga-aastased külalised. Nad on küll väga tüütud, aga õnneks kahjuritest kõige lihtsamini tõrjutavad. Lehetäid on rohekad, punakad või mustad väiksed putukad, kes ilmuvad noortele roosinuppudele kevadsuvel ja paljunevad väga kiiresti. Nii vastsed kui valmikud (võivad olla nii tiivulised kui ka tiivutud) imevad taimemahla, eelistades just noori taimeosasid ja põhjustavad sellega võrsete ja lehtede moondumist. Lehetäid eritavad mesikastet, millest omakorda toituvad sipelgad. Sipelgad kaitsevad vastutasuks lehetäisid röövputukate (nt. lepatriinu, jooksiklased, kiilassilmad, liiviklased, sirelased jt) eest. Lehetäid paljunevad nii sugulisel kui ka suguta teel, nad võivad muneda kui ka sünnitada elusaid vastseid. Aastas välitingimustes 5-6 põlvkonda, kasvuhoones esineb rohkem põlvkondi. Lehetäide mesikaste kutsub kohale ka tüütuid herilasi ja on soodsaks pinnaseks seenhaiguste levikul. Tõrjeks roheline seep, NeemAzal-T/S, Karate Zeon, Mavrik.

Punane kedriklest (Tetranychus urticae)

Kui lehetäidest on suhteliselt lihtne vabaneda, siis kedriklest on hoopis teine tegelane. Nii vastsed kui ka valmikud imevad taimemahla lehe alumisel küljel. Kõige silmapaistvam tunnus on, et roosilehed muutuvad justkui tolmuseks, esmalt alaküljelt, hiljem ka pealtpoolt. Kahjustaja ise on imepisike ja silmaga raske näha. Roosi lehtede ülemisele küljele ilmuvad kahvatud täpid, leht näeb välja pealtpoolt, nagu oleks mingi aine puudus. Tugeva kahjustuse korral muutuvad lehed “marmorjaks” (lehtedel palju kokkuliitunud valkjaid täppe) ja lehe alumisel muutub nähtavaks beezh ämblikuvõrku meenutavat kirme. Valmikud on 0,3-0,5 mm pikad, kevadel ja sügisel punakad, suvel rohekaskollased. Nii munad kui ka vastsed algul värvitud, hiljem rohekaskollased. Talvituvad valmikuna kogumikes kasvuhoone pragudes, prahi või taimejäänuste all. Kevadel munetakse munad ühekaupa lehtede alumisele küljele. Mune ühel kedriklestal 100, ideaaltingimustes kuni 200. Ühe põlvkonna areng kestab 2-3 nädalat. Tõrjeks roosilehtede sage niisutamine kuumadel suvedel ja taimekaitsevahendid: Vertimec 018EC (kasutaja vajab taimekaitsetunnistust) või Mavrik. Punase kedriklesta tõrjeks saab kasvuhoones kasutada ka röövlesta Phytoseiulus persimilis. Tema toiduks kõlbavad kõik erinevad kedriklesta arengujärgud.

Roositirt (Typhlocyba rosae)

Valmikud (3-4 mm) ja vastsed imevad lehtede alumiselt küljelt taimemahla.
Kahjuril on tugevad hüppejalad ning pikad, puhkeolekus katusjalt kooshoitud tiivad. Oksa vähimalgi liigutamisel tõuseb valmik lehelt lendu või hüppab kaugemale. Kõrgekaareline hüpe on tirtide tundemärk. Roosi lehtede pealmisel küljel ilmnevad esialgu üksikud väikesed heledad täpid. Kahjustuse süvenedes muutuvad lehed arvukatest täppidest marmorilaiguliseks ning lõpuks võivad kuivada. Kahjustus sarnaneb kedriklesta omale, kuid marmorjas muster on jämedakoelisem. Kahjustuse tulemusena võrsed ja õienupud känguvad. Kahjustust soodustab kuum ja kuiv suvi. Talvitub munana roosõieliste koorepragudes, aastas 1 põlvkond. Tõrjeks NeemAzal, Mavrik. Tõrjumistöid tehke varahommikul kui tirdid on külmakangestunud.

Karilased (Aleurodidae)

Taimemahla imevad nii vastsed (0,3 mm) kui ka valmikud (1-1,5mm). Taime liigutamisel tõuseb lendu parv väikseid valgeid koiliblikat meenutavaid putukaid. Taime lehtedel valkjaskollased imemislaigud, kahjur eritab ka mesikastet (suhkrurikas ekskrement), mille peal idanevad nõgiseened (lehtede pind võib muutuda mustaks). Hiljem tugeva kahjustuse korral lehed kuivavad. Karilaste paljunemist soodustab kõrge temperatuur ja kuiv õhk. Kasvuhoonekarilasel võib olla kuumal suvel aastas 8-10 põlvkonda. Vastsed kaetud vahaja kirmega – seetõttu on neid raske tõrjuda. Keemilisest tõrjest Fastac 50 ja Actara 25 WG (vajalik taimekaitsetunnistus).

Harilik külmavaksik (Operophthera brumata)

Hariliku külmavaksiku röövikud augustavad roosi lehti ja närivad puhkemata õiepungasid. Rohelised röövikud tunneb ära nende iseloomuliku liikumise järgi, oma keha loogana üles tõstes. Hariliku külmavaksiku kahjustust mõjutab pikk jahe kevad, kui pungad puhkevad aeglasemalt. Mehhaaniline tõrje. Actara 25 WG (vajalik taimekaitsetunnistus).

Aiapõrnikas (Phyllopertha horticola)

Aiapõrnikad närivad maapealsetesse taimeosadesse auke, nende vastsed parasiteerivad juurtel. Aiapõrnikas on 8-12 mm pikk, metaljalt roheline, sinine või must, kattetiivad kollakaspruunid. Aastas on 1 põlvkond. Põrnikas muneb juunis-juulis mulda, vastne talvitub konutõuguna, nukkub kevadel mullas. Tõrjeks kevadel varahommikusel ajal linapüük (külmatarretuses kahjurid raputatakse varahommikul roosi alla laotatud linadele) ning pidev mullaharimine, kus harimise käigus nähtavalt tulnud tõugud saab ära korjata või nad hävitatakse lindude poolt.

Rooside haigused

Jahukaste (Sphaerotheca pannosa var. rosae)

Haigustest kimbutab enim roosi jahukaste. Levikut soodustab põud ja suur temperatuuri kõikumine, ilmneb peamiselt vanematel sortidel ja alates juulist. Esmalt haigestuvad ülemised noored lehed, õienupud ja selle all olev kaela osa, edasi levib keskmistele lehtedele – tunnuseks valkjas jahune kirme. Tõrje: Topas 100EC, Difcor 250 EC (taimekaitsetunnistus nõutav) ja Previcur Energy.

Roosi-ebajahukaste (Peronospora sparsa)

Noorte lehtede pealispinnale ja võrsetele ilmuvad purpursed või punakaspruunid laigud. Leherootsud takistavad haigustunnuste levikut, mistõttu ei pruugi laigud olla alati ümmargused ja korrapärased, vaid ka kandilised, piklikud, ribakujulised. Haigus kahjustab nii lehti kui võrseid. Uued kasvud näevad välja kuivanud. Enne laikude tekkimist on haigustunnuseid näha lehe alumisel küljel, esineb hallikasvalget õrna jahust kirmet. Ebajahukastet aetakse sageli segi tahmlaiksusega, sest mõlemad haigused tekitavad laike lehtedel, kuid erinevus on selles, et ebajahukaste laikudel on alati lillakas alatoon ja leht ei muutu kahjustuse ümbert kollaseks (tahmlaiksuse laigud on mustad ja leht muutub kollaseks). Ebajahukaste levik algab juba juulis, tahmlaiksus hakkab levima sügise poole, kui ilmad muutuvad jahedaks ja vihmaseks. Ebajahukaste kahjustab esmalt noori taimeosasid. Tahmlaiksuse levik algab roosi alumistest sisemistest lehtedest. Ebajahukastet levikut soodustavad vihmased ilmad ja tuulevaene kasvukoht. Vältida lehtede kastmist, kasta vaid maapinda. Vähendada võrsete arvu roosipõõsas, et õhk pääseks liikuma ja lehed saaksid kuivada. Tõrjevahendiks (taimekaitsetunnistus nõutav): Previcur, Dithane NT, Avtar 75 NT. Tavakasutajale: Aliette, Infinito.

Roosi-tahmlaiksus (Diplocarpon rosae)

Roosi-tahmlaiksus hakkab levima alates augustist, kui õhuniiskus suureneb ja ööd muutuvad jahedamaks. Haigustunnused saavad alguse roosi alumistest – põõsa sisemuses olevatest lehtedest. Lehed muutuvad kollaseks ja neile ilmuvad mustad ümmargused täpid. Algab lehtede kiire varisemine. Kasutada ennetavalt: Dithane NT, Manfil Plus 75 WG (taimekaitsetunnistus nõutav), on teada, et roosi-tahmlaiksuse vastu aitavad ka kärntõve tõrje preparaadid (näiteks Score 250EC), kuid neid roosidel kasutada ei lubata.

Roosirooste (Phragmidium tuberculatum )

Roosi lehtedele tekivad oranžid pustulid alumisele küljele. Noored lehed deformeeruvad. Nakatuvad ka võrsed. Suve lõpu poole muutuvad pustulid mustaks ja lehtedele tekivad mustad täpid ja sageli aetakse haigust selles faasis segamini tahmlaiksusega. Roosi kasv peatub ja õitsemine on häiritud. Roosiroostesse nakatuvad sordid on tahmlaiksusekindlad ja vastupidi. Roosirooste ilmnemisel võrsed tagasi lõigata. Puhastada maapind taimejäätmetest. Haiguse leviku takistamiseks jäätmed põletada. Istutada roosid hõredalt, piirata põõsas võrsete arvu soodustamaks õhu liikumist. Keemiliseks tõrjeks Topas 100 EC, Dithane NT, Difcor 250 EC, Avtar 75 NT.

Roosi-koorepõletik (Coniothyrium wernsdorffiae)

Roosi-koorepõletiku korral ilmnevad varakevadel talvekatte all olnud väänrooside ja vanadel põõsasrooside võrsetel pruunid või punakaspruunid laigud. Eelmise aasta võrsetel on näha tumepruune, hiljem pähkelpruune, kirsspunase äärisega laike. Haigus levib suunaga altpoolt üles. Laikudel oksa koor rebeneb, tekivad haavandid. Haiguse edasiarenedes laigud suurenevad, liituvad ja ümbritsevad tabandunud varre rõngasjalt. Sellise varre ülaosa kuivab. Nõrgema nakkuse korral areneb haiguslaigust ülalpool asuvast pungast küll võrse, kuid see kuivab hiljem. Nekroosilaikudel võrse koore all arenevad patogeeni viljakehad, neis moodustuvad eosed võivad nakatada uusi oksi kogu kasvuperioodi jooksul. Varrepõletik ohustab avamaaroose sagedamini sademerikkal aastal ja karmide talvede järel. Nakkusalge tungib taime külmakahjustuste, mehaaniliste vigastuste ja kahjurputukate tekitatud haavade kaudu.
Varrepõletiku tõrjeks lõigake nakatunud varred tagasi haiguslaigust vähemalt 5 cm madalamalt. Väljalõigatud oksad põletage. Katke lõikehaavad aiapeitsi või aiavahaga. Desinfitseerige lõikekääre. Tagasilõikamisel tehke viltune lõige, et niiskus haavadele pidama ei jääks. Pärast tagasilõikust pritsige roosivarsi Topas 100 ECga. Vältige väetamisel lämmatikuga liialdamist. Sügisel lõigake tugevasti haiged võrsed välja kuni rõngani, s.t ilma tüükata. Pritsige roose enne talveks katmist
8% karbamiidi või 0,1% vaskvitrioliga.

Rooside lõikamine

Peale talvekatete eemaldamist peaks roosid tagasi lõikama. Aedroosidel lõigatakse välja kahjustunud osad. Lõiked tehakse risti oksaga ja 1 cm eluspungast kõrgemalt. Isegi juhul, kui terve oks on ilusti säilinud, siis ka see lõigatakse alt lugedes 3nda kuni 6nda pungani tagasi. Lõikamata võrsed hakkavad küll varem õitsema, kuid õied on jäävad väikseks. Kui võrsed on külmunud maapinnani, siis lõigataksegi võrse maapinnani tagasi – uued võrsed taastuvad uinuvatest pungadest, mis asuvad mulla all.

Väänroosidel lõigatakse välja vaid kahjustunud võrsed. Hea on olukord, kui on säilinud 3-6 tervet pikka võrset. Väänroosid võib mai algul kinnitada tugedele. Samuti ei lõigata tagasi pargiroose. Nendegi puhul lõigatakse välja vaid kahjustunud võrsed ja tehakse terve põõsa harvendust iga 4 aasta tagant, siis lõigatakse põõsast välja kõige vanemad jämedad ja väga peenikesed võrsed. Esimesed on jõudnud oma eluea lõppu ja teised ei ole võimelised rikkalikuks õitsemiseks.

Peale suvist õitsemislainet peaks roosid 4-5 lehe võrra tagasi lõikama, et soodustada uute õite teket. Lõige tehakse 1-2cm lehest kõrgemalt. Väikeseõielistel pinnakatte- ja patioroosidel on iga võrse personaalne kohtlemine liiga ajamahukas, eriti kui roose on istutatud suurte aladena. Neil lõigatakse kõik äraõitsenud õied korraga 5-7 cm kõrguselt maha.

Sügisene lõikus ei ole roosi seisukohast vajalik, seda tehakse talvekatte paigaldamise hõlbustamiseks. Siis lõigatakse aedroosid ühtlaselt 50-70cm kõrguseks, punga jälgimata. Sügisel ei soovita lõigata vään- ega pargiroose, sest lõikehaavade paranemine toimub kõige paremini kevadel.

Rooside ettevalmistamine talveks

Rooside katmine
Rooside talvekatteks kasutada musta või pruuni turvast. Turbast moodustada roositaime ümber 30cm kõrgune kuhi.

Roositaimi kaetakse turbaga oktoobri lõpus, novembri aluses, siis kui on saabunud püsivad öised miinuskraadid. Eelnevalt eemaldatakse varisenud lehed maapinnalt ja taimedele jäänud närbunud lehed. Enne katmist võiks profülaktikaks pritsida kuiva ja vähemalt 10-kraadise sooja ilmaga seenhaiguste tõrje preparaadiga. Sügisene rooside lõikus ei ole taime seisukohast otseselt vajalik, aga katmistööde hõlbustamiseks võib seda teha.

Rooside talvekatteks soovitame kasutada musta või pruuni turvast. Sobib ka spetsiaalne katmisturvas. Katmiseks ei sobi valge turvas, kuna hakkab tuule käes lendlema ja tema pH on liiga madal. Samuti ei soovita mullata tavalise aiamullaga, kuna see vajub roositaime ümber liiga tihedalt kinni ja mulla all niiskes keskkonnas hakkavad levima seenhaigused. Turbast moodustada roositaime ümber 30cm kõrgune kuhi.  

Tüvi- ja väänroosid painutatakse maha järk-järgult ja kaetakse terves pikkuses turbaga. Roose on hõlpsam painutada, kui juba istutamisel on tehtud natuke eeltööd – roosid on istutatud kalde all. Roose peaks painutama järk-järgult, et vältida tüve/võrsete murdumist. Ideaalne oleks, kui tüviroosi kultuurosa ja väänroosi võrsed painutatakse maapinda kaevatud süvendisse ja seejärel kaetakse rikkalikult turbaga. Tüvirooside jätmine püstisesse asendisse ja talvekattekangasse mässimine meie kliimas talvitamiseks ei sobi.

Pargiroosid talvekatet ega mingit tagasilõikust ei vaja.

Eestis soovitatakse roosiamplid ja potiroosid talvitamiseks maasse kaevata, kas siis konteineriga või ilma. Ameerika põhjapoolsetes osariikides on aga näiteks kasutusel „The Hass Mound Method“ ehk siis meetod, kus roose ei kaevata maasse, vaid kasutatakse katmiseks puulehtedega täidetud prügikotte, millest laotakse neljakandiline piire, sinna vahele pannakse pikali roosipotid. Pottide-vahelised tühimikud täidetakse lehtedega (miks mitte ka turbaga) ja pottide peale pannakse taaskord lehti täis prügikotid.

Potte saab ilma maasse kaevamata talvitada ka olemasolevaid pinnavorme (kraavid, peenravahed, muud nõgusused) ära kasutades. Potid laotakse maapinnale pikali ning kaetakse rikkalikult turbaga. Hea alternatiiv maasse kaevamisele, kui potte on palju ja kaevamine oleks aja- ja energiakulukas. Eriti hea, kui järgneb lumerikas talv.

Kevadel (üldjuhul aprillis) tuleks turvas taime ümbert eemaldada või peenrasse laiali riisuda. Teha esimene väetamine. 

Kui kevadel näib, et roos on talvega hukkunud, siis väljakaevamisega ei maksaks siiski kiirustada. Pookekohast võivad sirguda uued võrsed ka alles jaanipäeva paiku. 🙂